|
Kirjutanud Kuldar
|
|
Kol, 19.Jan.2011 21:38 |
|
Mõtlesin veidi kirjutada oma sõpradest. Eks ole tuttav väljend, sõpra tuntakse hädas. See viitab ikka sellele, et sõbraks saamine tähendab teatud ajalist perioodi ja samuti saab hinnata sõprust ja sõpruse väärtust alles mõne aja möödudes. Seega alustan sõbrast Jaanusest, kes oli minu lapsepõlvesõber ja mängukaaslane koolipõlves. Sellest perioodist on meeles mõned huvitavad seigad. Kui läksin Jaanuse sünnipäevale, sain emalt viis rubla, mille kinkisin sõbrale. Kui tema tuli minu sünnipäevale tõi jälle tema mulle viis rubla nii käisime aastaid üksteise sünnipäeval ja mingit kingimasendust ei olnud kunagi. Jaanus elas kruusakarjääride juures ja talvine põhitegevus seisnes ikka suuskade või kelguga sobivast karjäärinõlvast alla sõites. Ükskord võtsime ette teha suusahüpeka aga juhtus nii, et kuidas me seda ka ei ehitanud ja sättinud ei olnud sealt ometigi võimalik nii üle sõita, et püsti jääd. Vähe sellest, see lihtsalt niitis nagu jalust maha ja kohe näoli lumme. Kuna me seal tihti aega veetsime, siis oli muidugi vaja ikka huvitavamaid allasõidu kohti otsida ja mida püstloodsem laskumine seda parem ju. Kui nüüd suurest peast sealt mööda sõitnud ja pilk pidama jäänud, kust kohast sai alla sõidetud, siis peab küll tõdema, et julgust pidi ikka olema. |
|
|
Kirjutanud Kuldar
|
|
Reede, 10.Det.2010 22:22 |
|
Mulle tõsiselt meeldib asjaolu, et eestis on olemas perekonnad, sest konnad on peredele väga vajalikud. Kui nüüd see tõsiasi on ära öeldud saab edasi krooksuda :D. Ma sain väiksena uhkustada, et mul on ka vanavanaema ja ka minu lastel on õnn olnud omada vanavanaema, keda nad küll hellitavalt vanamemmeks kutsusid. Vanaemadega oli lugu selline, et üks elas Türil ja oli seetõttu türivanaema, nagu olnuks ta kogu Türi linna vanaema ja teine elas kodilas aga oli hoopis kodilamamma. Siis oli veel kodilapapa, kes ei olnud küll minu tegelik vanaisa aga oli igati hea vanaisa eest. Isapoolne vanaisa ma eriti ei mäleta aga teda kutsuti ikka sadala Elmariks eks nii minagi. Oma emapoolset vanaisa tean vaid pildipealt, kuna noore mehena sõjas jäigi kadunuks. Minul on siis igatahes kärgpere, sest mul on neli last kellest abikaasaga on üks ühine laps. |
|
|
|
|
|
